Hooaeg algas Norra ja erakordse Bergeniga. Sellest kirjutab Liisi Grünbaum hullult kenasti, ja ma tahan selle artikli siia riputada, kui õpin ära, kuidas ma seda saaksin teha. Kohe proovin:
Teele, teele, rändajad!
11.oktoobril said teelesaatjad läkitada viimased sõnad kaasa. Meie koolipea saatis ära pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt tarkusega: “ Te ju ikka teate, et Rapla Ühisgümnaasiumi jaoks pole tähtis mitte osavõtt, vaid võit. ” Kuhu siis meid oodati võitu sisse kasseerima? Bergenisse, kus toimus NINA Grieg koorifestival, kus osalesime ka meie – noortekoor Mitte-Riinimanda.
Minnes oli laevasõit suhteliselt igav, kuna enamik oli meist varem kohtunud ja tutvunud laeva kandevõimega. Järgmine hommik, väljudes Stockholmist, alustati pikka bussisõidu standardiga, milleks oli filmi vaatamine. Klassika nõudis, et esimesena sai valituks Rowan Atkinsoni show, mis lõi publikus pika päeva eel huumorimahlad valla ka edasipidiseks. Filmi vaatamine jätkus meie peatuspunktini Oslos, kus sai valida kahe ööbimispaiga vahel: kas lamav Eesti noorus, nii et mõõda meetriga, või hoopis aukartust äratav rahumeelne kabel.
12. oktoober – imeline loodus.
Uus päev, uued tegemised. Ees avanes sügisene võlumaailm: meie kohal kõrgusid imposantsed mäekurud, kollased leinakased olid tee ääriskivideks, puulehed vahetasid kuube rohelisest punaseks, sambla värvigamma laius pani hämmastama, teravad kaljuseinad sundisid ettevaatlikusele. Silmad lihtsalt õgisid punaseid maastikutreppidel paiknevaid maju, tasapinnaliste lompite ja järvekeste sajaprotsendilist peegeldusvõimet, iseloomu näitasid kärestikulised jõed, mis jooksid võidu maanteega. Peatuspunktides, kus sai selga sirutada ja vaadet imetleda, ahmisime sisse värsket õhku, soovides seda Eestisse kaasa võtta. Hilisõhtul jõudsime Bergenisse, kus ööbimispaigana näis vana koolimaja trööstitu ning pime. Kohe asuti sisse end seadma, reisisaatjad hakkasid sööki ette valmistama. Halb külg oli see, et meil oli 41 inimese peale üks dušš. Hea külg: meie koorile pole probleem mingi sündmus. Huvitavam oligi pesemas käia mitmekesi. Nii on sündinudki selline tihe suhete purustamatu võrgustik. Kõhud täis, asuti magama järgmise päeva ootuses.
Bergen.
Järgmine päev sõitsime mägiraudteel üles künkale, kus saime imetleda Bergeni vaadet. Bergen on umbes Tallinna-suurune linn. Bergeni lummus võiks seisneda tema kodususes ja avaruses. Isegi peatänavad polnud ülerahvastatud, kuid sisaldasid erinevate nahavärvuste, kultuuridega gruppe. Pärastlõunal käisid osad kuulamas lastekooridevahelist võistlust, mis toimus ühes kirikus. Seal esines ka Eestist pärit lastekoor Musamari, kellest õhkus head lapselikku armsust. Õhtul oli võimalus külastada veel üht kontserti, kus esines see Iisraelist pärit Morani koor. Nad tegid väga lihtsalt väga palju. Puudutasid hinge, soojendasid keha, värskendasid vaimu, viisid rännakule kaugele maailma. Kõike seda ainult pooleteisetunniga. Väga huvitav koor ikka.
15. oktoober – konkurss
Alguses oli meil töötuba selle sama Morani kooriga, kes õpetasid meile iisraelikeelseid laule, millest üks, „Hava Naghila“, oli tantsuga. Pärast seda läksime kindlusesse, kus pidi toimuma hõbehäälte võistlus. Kas välismaise keskkonna, ääretult ilusa looduse või seltskonna tõttu, kuid koor vähe närveeris. Enne lavale minekut istusime kõik ringis. Meie koorijuht, Urve Uusberg, laskis ringis käima Saaremaa veepudeli ja juhise: kõik pidid ütlema, mis hetkel hinges, mõttes oli ning tahtmise korral võtma lonksukese kurgukastmiseks. Sealt tulid paljud soovitused, mõned pikemad, mõned lühemad. Näiteks soovitati võtta rahulikult, teha oma asja, toetuda meile endile, jääda iseendaks, laulda mõnust ja südamest, nautida seda võimalust, mitte muretseda tulemuse kui rohkem keskenduda protsessi enda peale ja palju muud. Kõik need soovitused andsid lauljad üksteisele ja iseendale, seistes hea selle eest, kõik tunneksid laval end omas mahlas võimalikult hästi. Ja seda kõike me olimegi tähtsal hetkel: rahulikult, õnnelikult, tegimegi seda oma asja ehk siis täitsime seda toetusringi rohkete emotsioonidega…
Me saime edasi Grand Prix’ vooru, mille üle minul oli väga hea meel, kuna teadsin, kuidas seda väärime. Järgmine päev tähendas küll tõsist, proovilepanevat katsumust, kuid mulle meeldis idee, et mida rohkem jõuame, seda rohkem saame edasi anda meie koorile omast ilusat energiat.
16.oktoober.
Ja olgu tervitatud uus päev. Käisin enne hommikusööki väljas jalutamas ning istusin sealse jõe kaldal, kui mulle astus ligi üks selline suhteliselt väärika vanusega mees. Ta küsis kust pärit olen, mida Norras teen. Vastasin, et tulen Eestist , mille peale ta väljendas kolmekordse: “Very interesting!”. Kuulnud, et meil toimub kell 14.00 kontsert St Pauli kirikus, lubas ta sinna kindlasti tulla, eriti pärast minu entusiastlikku lubadust, et tegemist on väga hea kooriga. Jällegi üks nii sõbralik kodanik, kes kujundas kindlameelset arvamust Bergeni inimeste soojusest. Alustasime oma päeva jällegi töötoaga koos iisraellastega. Võtsime läbi laulud ja tantsisime „Hava Naghilat“. Koorijuht Naomi Faran väga tänas meid ja soovis edu, mida meile oli ka vaja. Enne finaali oli meil kontsert kirikus, mida nautisime lihtsalt väga. Isegi mõte, et pärast on finaal, ei võtnud tuju vähemaks, andis kaasagi uut energiat. Hommikune imelik jutuajamine polnud ka unenägu: vanamehike oli ka sinna ilmunud, kaasas veel neli inimest. Nii südamlik tundus mulle tema kohalolek ja veel tõsiasi, et ta oli kaasa võtnud endaga inimesi. Kui toredad on ikka norrakad! Kontserti lõpus läksime enda lavaproovi, pärast mida algas tavaline ja keerukas ettevalmistus finaalesinemiseks. Me lihtsalt istusime, olime ühes grupis ja ei närvitsenud. Lasksime lihtsalt ajal kulgeda, kuni kutsuti meid lavale. Seal tegutsesime jällegi kõik koos ühise eesmärgi nimel turvalikust enesetundest tõstetuna ning andsime oma parima. Kui rääkida, missugune on olla kuulaja Mitte-Riinimanda kontserti ajal, siis võiks seda võrrelda kui soojade helide lööklainet publiku suunas. See tarretab, paneb tahtma lahustuda muusikas, imeda seda armastust sisse, mis kostub häältest…Usun, et samamoodi tundsid end ka žüriiliikmed, kui andsid meile õhtusel kontserdil esikoha. Olime väsinud, aga õnnelikud.
17. oktoober – viimane päev Bergenis.
Pühapäev tõi kaasa kaks kontserti. Esiteks esinesime eilses kirikus, kuna kirikuõpetajale olime nii meeldinud, et ta palus ka pühapäevasel teenistusel laulda. Heatahtlikena tulime vastu tema soovile, kuna tõesti ka meile endile meeldib laulda nii väga, siis miks mitte ka publikut teavitada sellest. Järgmine kirik, kus esinesime, oli katoliku kirik ja see oli juba kogemus. Juba sisendes oli tunda viirukilõhna, inimesi seisis, istus kui varahommikuses tööinimestega täidetud rongis. Olles üleval rõdul, kus meid oli 35 pluss üks väga asjatundliku häälega organist, oli ka endal natuke kilu tunne. Jälgides seda sebimist, mis toimus altari ees, tundsime end kuidagi väga hästi. Ääretult huvitav oli vaadata rituaale, mis erinesid meie tavadest. Kui hakkas armulaud ja asuti altaripoisse õnnistama, siis alustasime ka meie laulmist ning millise väega! Kõik olid lummatud sellest, mis toimus silme ees, et taheti anda omapoolset energiat lisaks. Panus, mis täiendaks seda pühadust, mis oli toonud kõik need inimesed kokku ning millest meie saime osa. See oli kindlasti üks tähelepanuväärseimaid missasid, kus olen osalenud juba nii oma erilise ülesehituse kui koori sisekliima poolest. Sellel päeval alustasime ka tagasisõitu kodu poole. Jätsime hüvasti oma trööstitu koolimajaga, mis polnudki enam nii trööstitu, vaid kodune ning hubane paik. Läbinud linna, asusime sõitma tagasi mööda teed, mis oli, kui seda annab ette kujutada, veelgi ilusama loodusega, kui tagasiteel. Maagiline, oleks õige sõna, kirjeldamaks vertikaalseid mägiojasid, mis rajasid teed gravitatsioonist mõjutatuna allapoole, kosed, mis kukutasid vett jultunult maismaaga kohtuma. Teed olid küll ääretult kitsad. Mõnikord mahtus ainult buss sõitma ning hinge pidi kinni hoidma, et keegi pimedas kurvis vastu ei sõidaks. Kord oli nii, et sõitis vastu kolm autot, buss tagurdas ja laskis need mööda. Buss proovis uuesti, aga kordus eelnev tegevus. Bussist kuulduvad erinevad ettepanekud: laseme signaali, las keegi läheb peatab liikluse kinni natukeseks ajaks. Aga koomika kaua ka ei kestnud, neljas kord juba vedaski meil ja sõit sai edasi minna. Õhtuhämarikus käisime vaatamas 183 meetri kõrgust koske, mis andis natuke hirmutava vabalangemist tunde, kuid millise tugeva laengu, tekitades elektriseeruvaid emotsioone. Pärast kohtumist kosega, sattusime ääretult mõnusasse kohta, kus olid 8-toalised majad. Inimesed asusid võtma viimast: käidi saunas või mullivannis, istuti kamina ees . Lihtsalt nauditi olemist.
18. oktoober
Ärkasin koos päikesega, kuna tahtsin minna jalutama loodusesse. Õhtul olin märganud sildikesi matkaradadest ja pannud äratuskella helisema varasema peale. Tõustes tegin endale tassi teed, pakkisin end soojalt sisse ning asutasin välja minema. Õues ootas mind elevus, kuna õhtul sadanud lumi polnudki hommikuks ära sulanud. Möödusin ka poiste majast ja oh imet! Mõned sellid olid ikka veel mullivannis, ise suures õnnes! Jõudes tagasi jalutamast ja astudes tagasi staabimajja, mis oli kogunemiskoht kõigile, siis jäin vaatlema jalanõudehunnikut, mis vedeles koridoris. Tekitas minus ootamatu heldimuse, et kuulun ka ühte gruppi ja võin oma jalavarjud ka teiste hulka heita. Kõik reisi hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid olid väga perekondlikud, ka see hommik, kui olin tujus, kus hindasin kõiki neid inimesi, kelle seas sain olla…
Päeval sai veel natuke nautida vapustavat Norra loodust, mis möödus põhiliselt bussiaknast imetledes ning peatuskohtade väärilise pilgu heitmisega. Jõudsime jällegi Oslosse. Seal võttis meid vastu ääretult lahke perenaine, kes pakkus meile puhkeaega oma kodus ja lõunasööki. Hiljem andsime tuttavas kabelis kontserti, kus publikut oli vähe, kuid seda enam laulsime hingest teiste ning ka enda jaoks. Seekord me ei maganud kabelis, vaid mängisime seal psühholoogilist mängu maffia. Jällegi huvitav pilt , kuidas “öösel” “tapetakse” inimene. Ja sõnaseletusmängu mängiti ka, mis naerutas päris kõvasti rahvast. Tol öösel magasin väga hästi, kuigi head eeldused magamajäämiseks ei olnud. Minust meetri kaugusel norskas tenor, mis polnudki nii ebameeldiv, kuna väsimus oli suur ning magamajäämine oli kerge.
19. oktoober
Uus hommik on koitnud. Ületasime kiirelt Rootsi ja jõudsime Stockholmi. Tagasi tulime teise laevaga, Baltic Queeniga, mis oli suhteliselt sarnane siiski Victoriaga, kuid mitte nii nii hubane. Koori seltsis lepiti kokku erinevaid kellaaegu, kus saime kokku. Kõigepealt mängiti sõnaseletusmängu ööklubis, siis tantsiti ühe kitarri saatel ja lõpuks tuli…KARAOKE! Meie omad käisid ka laulmas, teised koorlauljad tantsisid ning elasid kaasa, nagu oleks staarid olnud laval. Hiljem, kui lainetus oli päris suureks tõusnud, oli päris naljakas tantsida ööklubis. Kujutlegem ette: väänlevad vaevatud kehad liiguvad kõik vasakule, siis kallutatakse neid paremale. Hullult vinge oli küll nii tantsida, lihtsalt ajas naerma. Hiljem liikusime väiksema grupiga ringi ning maandusime lõpuks ainukesena avatud Cigar Pubis. Seal segasid meid kaks noormeest: üks veidrik ja teine päris normaalne. Viimasele laulsime väga hingest ja ilust. Kuigi oli hilja, ikka tegime seda südamest. Andsime välja seda armastust, mida ise olime kogenud juba nii palju varasemad päevad. Jõudnud varahommikul kajutisse, olin väsinud, kuid rahul.
Viimane päev
Tallinna sadamas laadisime maha vilistlaste asjad ja jätsime nendega hüvasti. Raske oli vaadata ühe osa grupist irdumist, kui kümme päeva on veedetud ühiselt koos. Sõites läbi sombuse Tallinna, ei tekkinud mingit rõõmu näha eestikeelseid reklaame või tuttavaid paiku. Sõites läbi Rapla ning üle Vigala jõe, tuli bussi tagantosast veel viimane huumorikild: paremal Vigala fjord. Kooli juures kordus sama protseduur: asjad maha, karulikud kallistused, viimased head sõnad. Reis oli saanud läbi, jättes maha mälestustepagasi, mida on võimalik alati avada, kui tuju tuleb. Tundsime end rikkamana, kui kunagi varem.
Zürii kommentaarid 2011 märts (segakooride konkurss, B kat II koht napi 0.2 vahega EKNS-leSmile)
Väga sümpaatse kõlaga koor, lihtsalt hea kuulata noortekoori, kelle etteastest õhkub armastust muusika- ja laulmise vastu. Tallis-head liinid, polüfoonia toimis. Miserere- väga mõjus esitus. Peace I leave- hea teksti käsitlus, võiks paindlikumalt fraseerida, ka piano piires.
Suurepärane, hea ansamblitunnetusega Tallise esitus! Lauljad kuulavad teineteist. Benedicamuses intonatsiooniprobleemid.
„Ilus, särav, andekas, musikaalne noortekoor“ Palju õnne!
Plussid: Väga hea teksti ja keele kasutusega esitaud Tallis ja Nystedt. „Miserere“-dünaamilistes kulminatsioonides hoiaksin pikemaid lõike kauem piano poolel. Minule ei sobinud „Benedicamuse“ romantiline käsitlus ja arusaamatu vormiline ülesehitus. Tekkisid küsimused: „Kus on eelkulminatsioon ja kus on peakulminatsioon?“ – lõpuks maitse üle ei vaielda!
Väga sümpaatne koorikõla. Hea artikulatsioon kohustuslikus laulus. Nauditav esitus.
Rõõmustav tulemus. Koor kõlas ja esitas oma huvitava ja nõudliku kava väga ühtlaselt, delikaatselt ja kaunikõlaliselt. Kõik oli faktuuriliselt selge, hea artikulatsiooni, diktsiooni ja intonatsiooniga.
Liisi kirjutab ka Saaremaast:
Muusikast sünnib ilu
21. juuni hommikul lahkusid Riinimanda koondatud koorid mandrilt, et sõita traditsioonilisse Saaremaa suvelaagrisse. Riinide viiepäevane koosviibimine on alati väga oodatud oma põnevate töötubadega, õhtuste etüüdide ja rohkete positiivsete hetkede tõttu. Kõike tehti varem koostatud rühmades, kellest hiljem kujunesid välja väikesed kokkuhoidvad perekonnad.
Seekordsed töötoad, mida juhtisid koori vilistlased Mikk Jürjens, Marin Ploomipuu, Pärt Uusberg, Reio Blond, Raigo Saariste ja Sten-Olle Moldau, olid hästi põhjalikult korraldatud ja puhtloometegevused. Mikk oli ettevalmistanud kasti, milles liikudes õppisime tajuma teisi ruumis ja uurima kaasinimeste omapära. Töötuba taotles ka usaldust teiste vastu, kuna igaüks pidi olema piisavalt julge, et tulla välja iseenda mugavustsoonist. Marini kunstiringis oli võimalus üksinda nurgas nohistada. Kuna teema käsitles vastandamist ja vastandeid elus, valmisid tihtipeale kuu ja päike, valgus ja pimedus ühele pildile seatud. Töötoa idee võis olla see, et isegi kui meie ümber on väga palju erinevusi, paikneme siiski kõik koos ja sellega tuleb osata leppida. Pärdi töötoas saime laulda erinevaid õhtu- ja hällilaule, millest ühele pidime ise seade mõtlema. Põnevale improviseeritud loomeprotsessile lisaks saime esitada omatehtud lugusid ka pühapäevasel kirikukontserdil, kus võisime kuulata, mida olid teised rühmad teinud. Minimalistlik ja lihtne seade viitasid sellele, kui vähe on vaja, et tunda rõõmu laulust. Reio tegi taaskord käsikellasid, mida esitasime ka pühapäevasel kirikus. Sten-Olle ja Raigo olid välja pannud nimekirja teemadest, millest iga rühm pidi valima ühe. Antud teemale lauldi sisse heliriba, millele tehti ka video juurde. Nii mõnigi uus suvehitt või klubimuusika valmis Saaremaal. Laagri juhid Pille Kuldkepp ja Urve Uusberg tegid psühholoogia töötuba, mis keskendus iseenda avamisele ja tundmisele teiste inimeste keskel.
Kõik need töötoad õpetasid paremini tundma ennast, lõid loova keskkonna, mis mõjus ääretult rahustavana ja andis parema võimaluse üksteist tundma õppida. Lisaks töötubadele toimus muidki vahvaid tegevusi, nagu ujumine või näidendite lühipalad. Laagris harjutasime Cyrillus Kreegi vaimulikke viise, mis mõjusid ääretult ilusana Püha kiriku kontsertil. Pühapäevastel kontsertidel saigi lasta häälel rõkatada, kui tegime seda, mis meie koorile kõige omasem – laulda armastusest. Nende päevadega olime kõik nii kokku kasvanud, et helgus valitses neis lauludes ja hoolivus hinges. Üks suurepärane laager oli saanud i-le täpi.